Organisatsioon lähtub oma tegevuses hoolivusest inimesesse ja loodusesse.

Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise ja tal oli vaja sõpra….
Ta kohtas kõrbes lennukit remontivat lendurit.
“Ole nii hea… joonista mulle lammas…”
Kritseldasin pildi ja ühmasin: “See on kast. Lammas, mida sa tahad on seal sees.”
Väikese olendi nägu lõi särama. “Just nii ma tahtsingi!” Ta kummardus üsna pildi lähedale. “Vaata! Ta on magama jäänud…” “Hea, et sa mulle ka kasti andsid, öösel võib see talle majaks olla”
“Nii, et sa tuled teiselt planeedilt,” küsisin. Väike prints, kes esitas mulle palju küsimusi, ei teinud minu omasid üldse kuulmagi. Siiski ütles ta: “Minu kodu on ju nii pisike.”
Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, ei küsi nad iialgi : “Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?” Nad küsivad: Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta palka saab?”
Suured inimesed juba on sellised. Nad ei oska kasti sees lambaid näha. Ei maksa nende peale pahane olla.
“Tead… kui olen väga kurb, siis armastan päikeseloojanguid… . Ühel päeval nägin ma oma planeedil nelikümmend kolm korda, kuidas päike loojus!”
“Kas sa olid siis tol päeval väga kurb,” küsisin.
Aga väike prints ei vastanud.
“Kui lammas sööb põõsaid, siis sööb ta ka lilli?”
“Lammas sööb kõike, mis ette juhtub”, vastsin.
“Isegi lilli, millel on okkad?”
“Jah, isegi lilli, millel on okkad,” vastasin.
“Aga milleks need okkad siis on?”
“Okastest pole mingit kasu, see on lilledest lihtsalt õelus,” vastasin talle.
“Ma ei usu sind! Lilled on õrnad. Nad on lihtsameelsed. Nad kaitsevad ennast nagu oskavad. Nad arvavad, et okastega on nad hirmuäratavad… . Või sina arvad, et lilled….” “Ma ei arva mitte midagi. Mul on siin praegu tõsised asjad käsil!” vastasin väikesele printsile. Ta vaatas mulle hämmastunult otsa. “Tõsised asjad!” Ta nägi mind, nagu ma olin, haamer käes, sõrmed õlist mustad, kummardumas mingi asja kohale, mis paistis talle väga inetu.
“Sa kõneled nagu suured inimesed. Sa ei tee üldse vahet… ajad kõik segi!”
Ta oli tõepoolest väga ärritatud. Ta raputas tuule käes oma üleni kuldseid juukseid: “Tean üht planeeti, kus elab punase näoga härra. Ta ei ole kunagi lilli nuusutanud. Ta ei ole kunagi tähti vaadanud. Ta ei ole kunagi kedagi armastatnud. Ta pole kunagi muud teinud kui arvutanud. Ja terve päeva kordab ta nagu sinagi: “Mina olen tõsine inimene! Mina olen tõsine inimene!”
Väike prints oli nüüd vihast täitsa kahvatu.
“Juba miljoneid aastaid valmistavad lilled okkaid.
Juba miljoneid aastatid söövad lambad ikkagi lilli. Kas see pole mitte tõsine asi uurida, miks lilled näevad nii palju vaeva, et endale okkaid valmistada, millest neil kunagi mingit kasu ei ole? Kas siis lammaste ja lillede sõda polegi tähtis? Ja kui mina tunnen ühtainsat lille maailmas, mis ei kasva kusagil mujal kui vaid minu planeedil, ja kui üks väike lammas võib selle ühekorraga hävitada, lihtsalt niisama, ühel ilusal hommikul, ilma et isegi teaks, mis ta teeb – kas see siis ei olegi tähtis?

Ja siis ilmus rebane.
“Tule minuga mängima,” tegi väike prints ettepaneku.
“Ma ei saa sinuga mängida. Ma ei ole taltsuatatud. Kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainike maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas…” “Kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Näed seal viljapõldu? Sinul on kullakarva juuksed. Kuldne vili meenutaks mulle sind.”
“Palun taltsuta mind,” ütles rebane.
“Kangesti tahaks”, vastas väike prints, “aga mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.”
“Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,” ütles rebane.
“Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” Väike prints taltsutaski rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane: “Ah, küll ma nüüd nutan!”
“Ma ei soovinud ju Sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin… . Ju siis ei olnud sellest sulle mingit kasu” “Kasu on selles,” lausus rebane, “et armastan nüüd vilja värvi” “Jumalaga,” ütles väike prints.
“Jumalaga,” ütles reabane.
“Kingin sulle ühe saladuse. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu”.
“Ja veel. Inimesed on unustanud selle tõe. Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa oled taltsutanud.”